„13. märtsi ennelõunal sai SMIT enda klienditoe kaudu pöördumise – politsei- ja piirivalveamet (PPA) soovib Eesti sisepiiridel taastada sanitaarkontrolli. Ausalt öeldes tekkis kerge paanika, kuna mul puudus varasem kogemus ja tunnetus, mida see kõike tähendab. Ja seda enam, et oli tegemist 13 ja reedega,“ meenutab SMITi regionaalosakonna juht Helen Kelder eriolukorra algust Riigi Infosüsteemi Ameti juunikuu infokirjas.

Sanitaarkontrolli taastamine oli vajalik seitsmes paigas – Valga-1 (sisenev suund), Valga-3, Ikla, Lilli, Tartu lennujaam, Tallinna lennujaam ja Tallinna vanasadama D-terminal. „Tellimus suunati klienditoest põhja, lõuna ja lääne gruppi (ida grupis on piiriga hooletu, seal on kõik niigi suletud). Veel enne kui grupijuhid tegutsema hakkasid, tegime kiire konverentskõne ning viisime ennast ühele kergelt segasele lainele.“

„Kõige lihtsamad (tehniliselt) punktid olid SMITi jaoks Tallinna ja Tartu lennujaam ning sadama piiripunkt. Küll aga olid need emotsionaalselt kõige keerulisemad – pidime saatma IT-tehniku nii lennujaama kui ka sadamasse, kus oli nakatumise oht kõige suurem,“ tõdeb Kelder.

Kõige keerukamad olid kindlasti Lilli, Valga ja Ikla piiripunkt. Lisaks töökohtadele oli sinna vaja organiseerida ka andmesidevõrk. „Õnneks on SMIT teinud eelnevalt koos PPAga mitu õppust ning meil olid olemas võrgukohvrid ja võrgukapid, millega vajalik sisevõrk tekitada. Reedel alustatud tegevuse lõpetasime osaliselt alles kella 2.30 ajal öösel. 14. märtsi hommikul kell 8.30 tööpäev jätkus ning pooleliolevad toimetused tuli lõpuni viia.“

Eriolukorra teisel päeval ehk laupäeval, 14. märtsil kella 8 ajal hommikul tuli Helenile kõne klienditoest ja selgus, et PPA soovib piiripunktidesse piirikontrolli jaoks mõeldud tahvelarvuteid. Ta tõdeb, et oli sunnitud nii mõnegi SMITi inimese Facebookis oma sõbraks lisama ja osa neist laupäeva varahommikul ka üles äratama. Selleks, et SMITi regionaalsete grupijuhtidega infovahetus tõhusalt töötaks, tuli luua Signali rakenduses spetsiaalne vestlus.

„Piirikontrolli jaoks oli esialgu vaja ette valmistada kümme tahvelarvutit, mis eeldas tihedat koostööd ka arendus- ja tehnoloogiavaldkonnaga. Siinkohal tänan piiriteenuste osakonna tooteomanikku Hannes Jannot, kes oli lahkesti nõus meid laupäeval kiirkorras koolitama ning nõu ja jõuga aitama. Kõik tahvlid asusid Tallinnas ning enamik tuli saata lääne ja lõuna grupile. Selleks hetkeks tundus, et tööd ei hakkagi normaliseeruma ja elasime põhimõtteliselt üks tund korraga. Pühapäeval lisandus veel üks piiripunkt – Murati –, kuhu tuli samuti arvutitöökohad üles seada,“ kirjeldab regionaalosakonna juht kriisi algusaega.

Kõige pingelisemad olidki esimesed kaks nädalat, mil tehnikud töötasid nii päeval kui öösel, vastavalt sellele, kuidas lisandusid erinevad soovid nii PPA-lt kui ka teistelt Eesti sisejulgeolekuasutustelt. Lisatöökohti tuli paigaldada nii Iklasse kui Paldiskisse, sadamasse telliti mobiilsed tahvelarvutid. „Esimesel nädalal sai selgeks, et monitooringus on vaja muuta piiripunktide prioriteetsust, tõstsime need n-ö ühe taseme võrra kõrgemale, et saaksime operatiivsemalt infot, juhul kui kusagil peaks esinema andmeside katkestusi. Üheks keerukuseks oli näiteks vajalike passilugejate leidmine, sest aastate jooksul on neid kulunud ja katki läinud ning neid lihtsalt ei olnud piisaval hulgal laos olemas. Vajalikud seadmed leidsime lõpuks koostöös PPAga nende teenindusbüroodest ning lisaks tuli appi sisekaitseakadeemia, kes laenas piiridele seadmed oma õppeklassidest.“

SMITi lõuna regionaalgrupi IT-tehniku Marek Segasaare sõnul olid kriisi esimesed nädalad ühest küljest küll äärmiselt meeldejäävad, ent teisalt ka küllaltki ärevad. „Selliste paikade nagu ajutiste piiripunktide ülesehitamisel on alati kõige keerukam see, et kohapeal ei ole korralikku voolu. Lisaks on piirikappides mobiilne 4G ühendus, ja seal ei pruugi ka korralikku levi olla. Näiteks Lillis tekkis meil olukord, et kui veekeetja sisse lülitati, lülitus kogu konteinerist vool välja, sest kaitse ei pidanud sellele koormusele lihtsalt vastu. Et aga korralik vool mujalt taha saada, tuli piirikonteinerit liigutada. Mõnes teises paigas oli aga selliste olukordade vältimiseks konteineri juures generaator siiski olemas. Sellised ootamatused võtavad loomulikult alguses alati aega, aga lõpuks saime kõik ju korda ning kõigi inimeste koostöö toimis suurepäraselt. Eriliselt tahaks välja tuua PPA mõistvat ja hoolivat koostööd,“ ütleb Segasaar.

Ta lisab, et kuigi nii temal kui teistel SMITi tehnikutel on sääraste olukordade lahendamisega omajagu kogemust, näitas praegune kriis suurepäraselt, et me pole mitte kunagi valmis sajaprotsendiliselt. „Isegi kui ma arvan, et olen kõigeks valmis, siis tegelikult see nii ei ole! Tavaliselt tuleb ootamatusi ette. Sel korral näiteks ei olnud me kohe valmis selleks, et piirikontroll vajab tehniliselt oluliselt rohkem seadmeid. Lisaks tavapärastele arvutitöökohtadele pidid olemas olema nii sõrmejäljelugejad, passilugejad, skannerid ja printerid kui ka kõik muud vajalikud töövahendid,“ selgitab Marek Segasaar ning lisab, et õnneks laabus kõik lõpuks siiski suurepäraselt.

Veel ühe kriitiliselt olulise momendina toob ta välja asjaolu, et kõik tiimiliikmed olid alati nõus tegutsema ja abistama, nii päeval kui öösel. „Keegi ei küsinud mitte kordagi, et milleks ma seda tegema pean. Ja meie endi kokkulepped toimisid suurepäraselt.“

Loomulikult kummitas kõiki eesliinitöötajaid kerge hirm, et viirus võib ka neid kätte saada. Segasaar meenutab, et näiteks hetkel, mil nad ühel päeval arvuteid ette valmistades aknast välja vaadates avastasid, et selle sama maja sisehoovis tehakse sõidukitest koroonateste, tõmbas kõigil hetkeks olemise vägagi kõhedaks – kas tõesti tuuakse see kohutav haigus neile otse ukse taha?! „Eks oht ise nakatuda ja oma lähedased ohtu seada tekitas meis kõigis pisut ärevust. Esimesed kaks nädalat pulss väga madalale ei läinud ja kogu aeg tegin tööd kerge pinge all. Aga lõpupoole hakkasime ära harjuma nagu kõik teisedki,“ nendib ta.

Kokku paigaldasid SMITi tehnikud piiridele 21 arvutitöökohta ja 40 piirikontrolli tahvelarvutit, samuti igasse punkti printeri. Kokku tegi SMITi regionaalosakond piiripunktidega seotud töödega 216 ületundi. Ja kõigile siseministeeriumi haldusalas olevatele sisejulgeolekuasutustele paigaldasid SMITi tehnikud üle Eesti lisaks tavapärasele enam kui 400 arvutitöökohta.

Lõpukatsumuseks osutus aga ajutiste piiripunktide mahavõtmine 14. mai südaööl. 13. mail sai SMIT PPA-lt info, et viies piiripunktis (Ikla, Valga 1, Valga 3, Lilli ja Murati) lõpetatakse piirikontroll 14. mai hilisõhtul kell 23.59. „Ja kuna ilma kohapealse valveta piiripunktidesse meie arvutitöökoha ja võrgu seadmeid jätta ei tohi, tuli reageerida ülikiirelt ning teha kõik ettevalmistused selleks, et saada oma tööd valmis enne, kui PPA töötajad piiripunktidest lahkuvad.“

„Üldiselt oli see kogemus üks äge väljakutse ja väga pingeline periood. Mingil hetkel tundus juba, et kui piiripunktist pöördumine tuleb, peab tehnik kohe jooksma. Ja eks see tegelikult nõnda oligi. Nii piiripunktid kui staabid olid SMITi regionaalosakonna igapäevatöödes kõrgendatud fookuses ning vajadusel planeerisime töid ümber. Tänu sellele põnevale perioodile mõistsin veelgi selgemalt, et meil on suurepärane meeskond, kellega on võimalik koos teha ükskõik mida,“ nendib Helen Kelder lõpetuseks.

Foto: Murati püsiühenduse ettevalmistustööd